Mida Jaapani arhitektuur õpetas mulle hea ruumi loomisest?

Vähem disaini, rohkem läbimõeldud ruumi. Mõtted kahenädalaselt Eesti Arhitektide Liidu õppereisilt Jaapanisse — sellest, mida Jaapani arhitektuur võib õpetada ka Eesti kodudele.

Me pingutame Eestis sisearhitektuuriga üle. See on üks ebamugav mõte, mis jäi mind pärast juba peale esimesi objektikülastusi kummitama.

Veel üks eriline materjal. Veel üks uut moodi vau-efekti taotlev viimistlus. Veel üks täiuslikult lahendatud detail, millest õhkub kulutatud eurode hõngu. Justkui peaksime ruumi pidevalt midagi lisama, et see mõjuks. Ja mõtlema välja uusi vigureid, et sisearhitekti töö tulemus oleks piisavalt „eriline“ ja omanäoline.

Jaapanis kogesin korduvalt, kui vähe on tegelikult vaja, et ruum paneks sind seisatama. Mõnikord isegi õhku ahmima.

See ei tähenda, et Jaapani arhitektuur oleks lihtne. Vastupidi. Mind hämmastas seal kogetud ruumide erakordne läbimõeldus. Aga see töö ei püüdnud pidevalt tähelepanu endale tõmmata.

Ruum algab vaatest, mitte materjalist

Üks tugevamaid kogemusi oli minu jaoks see, kuidas Jaapanis ruumi ja loodust kokku põimitakse.

Väike aed võib tunduda palju suurem, kui ta tegelikult on. Üks teadlikult raamitud vaade võib muuta kogu ruumi tähendust. Vahel näed ainult osa maastikust, vahel juhitakse sind läbi mitme ruumi nii, et järgmine vaade avaneb alles õigel hetkel.

Ja kõige põnevam on see, et sa ei pruugi seda juhtimist üldse märgata. 

Naoshimal ja Inujimal kogesin korduvalt, kuidas arhitektuur, kunst ja loodus moodustasid ühe terviku. Teshima kunstimuuseumis oli aga hetk, kus ruum mõjus peaaegu ebamaiselt. Inimene ei seisnud seal justkui arhitektuuri vaatlejana, vaid oli ise osa ruumist, valgusest ja ümbritsevast loodusest.

Hakkasin mõtlema, kui sageli me kodu planeeringut kavandades alustame hoopis valest otsast.

Milline võiks olla köögimööbel? Mis materjalist teha sein? Millist valgustit kasutada?

Aga mis avaneb inimese pilgule, kui ta hommikul magamistoast väljub? Mida näeb ta söögilaua taga istudes? Kas elutoa parim vaade jääb mööbli varju? Kuidas muutub ruum päeva jooksul koos valgusega?

Hea kodu planeering ei tähenda ainult seda, et kõik vajalik mahub ära. See tähendab ka oskust märgata ja esile tuua seda, mis muudab ruumi eriliseks. Või isegi täiuslikuks?

Jaapani arhitektuur: äärmuslik täpsus ja teadlik ebatäius

Just nii sõnastasin Jaapanis enda jaoks ühe kõige lummavama vastuolu.

Ühelt poolt erakordne täpsus. Proportsioonid, liikumissuunad, materjalide kohtumised, valguse juhtimine. Kõik on justkui viimse detailini läbi mõeldud.

Teisalt on ruumi jäetud loodusele, ajale ja ebatäiuslikkusele.

Puit vananeb. Betoon kannab raketise jälgi. Kivide paigutus mõjub loomulikult. Valgus liigub üle pindade ja muudab ruumi iga tunniga.

Mõni pind on kare, teine siidine. Mõni detail on peaaegu nähtamatu.

Mind kõnetas materjalide ausus. Puidu lõhn, katsudes tuntav tekstuur, kulumisjäljed, loodusliku materjali oma nägu. Ka tagasihoidlikud ruumid võisid mõjuda uskumatult hästi.

Ühel hetkel saingi aru: selle kõige taga oli tohutu töö.

See on meisterlikkus, kui kõik on nii põhjalikult läbi mõeldud, et tulemus ei mõju pingutatult.

See kogemus pani mind uuesti mõtlema ka kvaliteetsete materjalide tähendusele sisearhitektuuris. Kallis materjal ei tee ruumi iseenesest väärtuslikuks. Olulisem on, kas see on õiges kohas, õiges proportsioonis ja sobivas koosluses.

Mõnikord on kõige väärtuslikum materjal hoopis see, mille jätame lisamata.

Hea ruum ei pea olema suur ega täiuslik

Üks minu üllatavamaid taipamisi puudutas ruumi mõõtmeid.

Kogesin Jaapanis, et madal lagi või väike ruum ei pruugi üldse olla puudus. Jah, ma olin oma avastusest vägagi rabatud! Kui proportsioonid, valgus ja vaated on oskuslikult lahendatud, võib piiratud ruum mõjuda palju avaramalt ja huvitavamalt kui suur, aga läbimõtlemata interjöör.

Samuti jäid mulle meelde vanad, lihtsad ja kohati üsna kulunud ruumid, kus oli erakordselt hea olla. Olin taas kimbatuses ja juurdlesin. Püüdsin aru saada, kuidas nad on selle saavutanud.

Mitte kõik ei olnud täiuslikult viimistletud. Aga ruumil oli iseloom. Seal oli elu.

Üha rohkem mõtlen sellele, et hea sisearhitektuur ei pea olema pidevalt nähtav. Mõnikord seisneb selle väärtus hoopis selles, et inimene tunneb end ruumis loomulikult ja hästi, mõtlemata kordagi sellele, kui palju tööd on selle tulemuse saavutamiseks tehtud.

Jaapani reis õpetas mulle palju ka külalislahkusest. Sellest, kuidas hoolikalt ette valmistatud vastuvõtt, tähelepanelikkus ja siiras suhtumine muudavad kogu kogemust.

Ka kodu on ju enamat kui kaunis interjöör. See on koht, kus inimesed elavad, kohtuvad, puhkavad ja tunnevad end hoituna.

Mida Jaapani arhitektuur õpetab Eesti kodudele?

Ma ei tulnud Jaapanist tagasi sooviga kujundada jaapanipäraseid interjööre. See mõte tundub pärast kõike kogetut liiga lihtsakoeline.

Eesti loodus, valgus, kliima ja eluviis on teistsugused. Meil ei ole vaja Jaapani arhitektuuri kopeerida.

Aga meil on sellest väga palju õppida.

Eriti siis, kui kavandame eramu sisearhitektuuri või uue kodu planeeringut.

Enne kui valida viimistlusmaterjale ja sisustust, tasuks küsida:

• Kas ruumi planeering kasutab ära kodu parimad vaated ja loomuliku valguse?
• Kas liikumine ruumide vahel on loogiline ja meeldiv?
• Kas mööbli paigutus toetab ruumi proportsioone?
• Millised materjalid vananevad väärikalt ja mõjuvad hästi ka aastate pärast?
• Kas ruumis on piisavalt rahu või oleme püüdnud sinna liiga palju mahutada?

Need küsimused on eriti olulised uusarenduse või eramu projekteerimise alguses. Siis, kui planeeringut, avasid, valgustust ja ruumide omavahelisi seoseid on veel võimalik muuta.

Hiljem võib mõni näiliselt väike otsus osutuda väga kalliks.

Minu jaoks tähendab ajatu ja kvaliteetne sisearhitektuur üha vähem efektseid üksiklahendusi ning üha rohkem terviklikku ruumilist mõtlemist.

See ei tähenda loobumist ilusatest materjalidest või detailidest. Vastupidi. See tähendab, et igal valikul peab olema põhjus.

Vähem kujundamist. Rohkem mõtlemist.

Jaapani reis andis mulle palju enamat kui arhitektuurseid eeskujusid.

See pani mind mõtlema, millist ruumi ma ise luua tahan. Millist tunnet see peaks inimesele pakkuma. Ja kui palju on tegelikult vaja, et sünniks midagi erakordset.

Kõige tugevamalt jäi mind saatma mõte, et ruumi väärtus ei sünni sellest, kui palju me sinna lisame, vaid sellest, kui täpselt oskame ära tunda olulise.

Tulin tagasi sooviga kujundada vähem. Aga mõelda palju rohkem. Mõelda sellele, mis tegelikult loeb.